Sunday, August 14, 2016

Valmis ... ~ Ready ...

                      Imeilus tähti täis suveöö ~ An amazing summer night full of stars
Sile veepind neid taevatähti peegeldamas ~ The smooth surface of water reflecting those stars above

Süda sedavõrd tänutunnet täis, et hingata on pisut raske ~ Heart so full of gratitude that it makes bit hard to breathe

Ma usun taas ~ I believe once again

Usun imedesse ~ I believe in miracles
Usun headusesse ~ I believe in goodness

Usun armastusse I believe in love
Usun unistustesse I believe in dreams

Usun lihtsusesse ~ I believe in simplicity
Usun andestusse ~ I believe in forgivness

Usun võimalustesse ~ I believe in opportunities
Usun igaühe võimekusse ~ I believe in everyone's capabilty

Usun ka seda, et kõik see saab juhtuda vaid nendega, kes päriselt usuvad, ennekõike iseendasse ja sellesse, et see kõik on võimalik. Ka mina ise OLEN VALMIS, hing samal ajal sees värisemas, taaskord uskuma.
~ :) ~
I also believe that all of this can happen only with those who are willing to believe for real and enough, most of all into themselves. I am also, despite of feeling bit shaky, ready to believe again.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Mul on juba mitu nädalat liblikad kõhus, nii et ootan suure huvi ja ärevusega, mis saama hakkab, sest üldjuhul on seesugustel puhkudel olnud alati varuks midagi toredat ...  

There have been butterflies in my stomach for couple of weeks now, therefore real curious and anxious to find out what is going to happen next as usually this kind of situation has always led to something wonderful ...

Sageli on lahendused lihtsamad ja lähemal, kui oskame oodata ~ Often the solutions are simplier and closer than we dare to expect. Photo: blog


 Ma usun ja usaldan ~ I trust and I believe
Ma kuulan ja kuuletun ~ I listen and I obey


Valguse aine


Meigo poolt valitud lõike raamatust Valguse aine (1986), Leelo Tungal 

Kõik rammu ammu kulutasid selleks,
et näida-olla läbinisti raudne.
Tahe olla endast suurem
piinab, painab nagu võlg.
Oota.
Vaiki.
Ja meelde tuleta.
Ära mõtle, et maailm on pime.
Meelde tuleta
välise tuleta
iseenese valguse nime.
Ning taipad, endast põrkudes ja ehmudes:
Su jõud end peitis nõrkuses ja pehmuses.

-          -         -             -               -




The Three Musketeers from Estonia, Sweden and Latvia :)

Kristi, Jasmin and Signe in Aizpute 14.08.2016

People who say something can't be done, haven't probably met and worked with those women ;)
Jasmine Cederqvist – a pilot, an artist, a teacher, a student of biology and a commentator of the air show

Signe Pucena – an artist; a founder, renovator, project leader and a heart of SERDE

Lots of power and positive energy, loads of inspiration and enthusiasm. It's been a great privilege and a pleasure to get to know you two ♥
See you again soon ...somewhere ;)

#ArtAndNature #TeamworkMakesTheDreamWork
The vision board I've made in 2009/2010, while working in Majestic Marketing Ltd in Dublin
My FB cover ...with some added, almost hidden extras :)

Sunday, July 3, 2016

Ajavool las heliseb

"Igaühe hinges on revolutsioon, lase südamel rääkida. 
Igaühe hinges on revolutsioon
 lase hingel hingata."

– Revolutsioon

Sageli tunnen, justkui oleks mulle antud erakordne võimalus elada ühe eluaja jooksul ära mitu elu, sest 32. eluaastaks koosneb minu kulla-kallis, surra-murra, kirju-mirju ELU PUZZLE tuhandetest tükikestest, kohtadest, juhtumistest ja inimestest. 

Mul on õnnestunud korduvalt käia, teha, olla, proovida, uskuda, armastada, loota, pettuda, saavutada, õppida, võita, kaotada, otsast alata, kõrgelt lennata ja veel kõrgemalt kukkuda.
 
AGA õnneks olen veelgi rohkem kordi püsti tõusnud, silmad pisaratest ja põlved tolmust puhtaks pühkinud, selja taas sirgu ajanud ning edasi läinud. 


Nagu ikka, on ka siin selle olukorra nägemiseks mitu viisi. 
Nii on minult küsitud, et mida kurja ma küll oma eelmises elus tegin, et mind sedasi mööda ilma laiali pillutud on?  
Ajal, kui teine lähenemisviis on see, et mind kuidagi lihtsalt ongi igale poole jagunud, sest ei riigipiirid ega mingid muud piirid ei oma minu jaoks kuigi suurt tähtsust.

Ööl vastu eilset võtsin enda "Elu puzzle albumi" lahti ning lappasin pisut, seda hommikul kella viieni välja, ja siis veel terve ülejäänud päeva ka.

Kas ring sai peale? Heh, ei saanud, kaugel sellest, aga mõnusa, ajas voolava rännaku osaliseks sain küll :)))

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -


"Alguses vaatad, 
et täielik K A O S,
ent kui Sind tundma õppida,
saab aru, et see on organiseeritud kaos!"


See on lause, kuidas üks hea sõber mu kohta hiljuti üles, ja mulle tundub, et see sõnade paar - organiseeritud kaos - sobib mind päris hästi iseloomustama :))

  
Edasi-teistmoodi-
paremini-efektiivsemalt-
rohkem südamega-rohkem mina ise-
rohkem enda moodi-rohkem olulisi asju-
rohkem enda peremees-rohkem oma kutsumust järgides...

Põimumine, 
lõimumine, 
valdkondade ülene, 
organisatsioonide vaheline, 
KOOStöö ...
Mõttekaaslased,
teekaaslased,
koos tegemise rõõm,
eneseteostus,
emotsioon,
inspiratsioon,
see õige tunne hingesopis...
2014 - Haapsalu

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

2009 - Puttaparthi, India

Eile sirvisin laos raamatuid, mis sinna kogunenud on. Me teeme alati nalja, et meil on seal nagu pisikene second-hand raamatukogu ... aga ok, see selleks.
Igal juhul olen juba mõnda aega mõelnud, et võiksin mingit ingliskeelset raamatut lugeda - oleks bussis põnevam, täiendaksin oma sõnavara jne, aga pole nagu pihta saanud asjale.

Olen ühte ja teist raamatut otsast lugema hakanud, kuid see on olnud pigem nagu mingi lisakohustus kui lõbu, nii et sinna see mõte jäi ..... kuni leidsin ühe raamatukese, mille esimene lõik, kus tutvustati autorit, haakus kuidagi nii tugevalt, et ma ei saanud seda raamatut enam käest ära panna.

Carol Marinelli täitis hiljuti ühte küsitluslehte, kus tal paluti kirjutada oma ametinimetus ja ta oli väga rahul, kui sai peale kõiki neid aastaid vastusena märkida „KIRJANIK“.
Järgmine küsimus oli, mis tegevus tal lõõgastuda aitab. Ta näris mõnda aega oma pastakat ja pani seejärel paberile selle, mis oli tõsi – KIRJUTAMINE.

Kolmas küsimus: mis on su hobid?
Tahtes mitte näida eriliselt veider või igav, vastas ta ujumine ja tennis.
Kuigi kloorine basseinivesi ei mõju tema silmadele absoluutselt hästi ja tema kõige lähem kokkupuude tennisega oli mõned aastad tagasi, kui ta Austraalia lahtisi vaatamas käis – olen kindel, et te kõik aimate ka juba tõelist vastust!
 
Lugesin seda lõiku ja teadsin, et loen selle raamatu kindlasti läbi ning seda ma ka tegin.
/---/
Olen ammu mõelnud, et mis on ikkagi see, mida ma oma eluga päriselt peale soovin hakata. Aastaid oled risti ja põiki iseendaga kirjalikult seda monoloogi pidanud, aga äkki ei ole ka minul vaja seda vastust väga kaugelt otsida.

Kui keegi küsiks minu käest neidsamu küsimusi, mida Caroli käest, oleksid mu vastused samad, nii et tjaaaa.... elame-näeme.
2007 - Birmingham, UK

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

2014 - Santiago de Compostela, Galicia, Hispaania
Vaade meie kodutänavalt, Rua de Belvis
-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Arutasime mõned kuud tagasi sõpradega ühe võimaliku tuleviku ameti, mille üle juba spekuleeritakse, teemal - SOTSIAALNE ARHITEKT - kelle ülesandeks on ühiskonna sees ühendada ja ehitada struktuure, koostöövõrgustikke, viia kokku sarnaselt mõtlevaid inimesi jms.



Ma ju ei tea, mis see sotsiaalse arhitekti amet endast täpselt kujutab, sest seda
pole veel olemas aga ma tunnen, et siin Haapsalus on mulle just selline roll "sattunud". Minust on saanud sideaine, ühendav lüli, kes inimesi omavahel kokku viib.
Ilmselgelt ei ole see ainult minu teene, vaid ka keskkond ja tingimused, millega kokku puutun, on hetkel selle jaoks väga soodsad, sest juhtpositsiooniel on (heas mõttes) teistmoodi mõtlevad, avatud meeltega ja koostöövalmis inimesed.

2014 - Haapsalu
2016 - Haapsalu maja seintelt pärit sildid Lopa muru peal :)
-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

" Someone somewhere didn´t listen to your heart, and as a consequence you stopped listening to it, too./---/
 "When you can't remember some things, it means that maybe they don't matter anymore; but when you can't forget things... maybe they do"

- M. Williamson- 


Me and my perfectionism keeps pushing me into the edge - so much so that it is very hard, almost impossible, to accept myself with all my weaknesses when at the same time I am aware that I know so much better.

So, as a result I tend to very hard with myself....much harder than I would be with any of my loved ones?!

And occasionally I find it very difficult to forgive myself for not knowing any better already before. It is as if I refused to believe that it really takes some rain as well to see the rainbow - the sunshine itself is nice but not enough.

So, yes, surprise surprise, it takes both - the Rain and the Sunshine - to experience the
Life´s Rainbows :)

2011 - Dublin, Iirimaa

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

1. jaanuari hommikul kell 12:00 väljub minu lennuk suunal Tallinn-London. Ma ei jõua ära oodata, millal Birmingami linnemelust ja liiklusummikutest minema saan.

Taani kool asub õnneks maal, kus on mets ja meri, nii et seal peaks rahu ja vaikus olema ehk. Ja Aafrika. Kui ma vähegi valida saan, siis soovin mõnda kooliprojekti, kus saaksin täiskasvanuid ja lapsi õpetada. Ja peale Aafrikat ... ootan juba seda aega, millal saan erinevate riikide DI koolides oma projekti põhjal käia esitlusi tegemas ... see kõik on see, mida arvasin end tahtvat !!!

KUNI põmmm-põmmmm, miski mu sees hakkas selle kõige vastu protestima, sest see ei tundunud ÕIGE.

Eestisse jõudes tulin kiiresti-kiiresti linnast ära, sest mul oli vaja aega, et iseenda jaoks olulisi otsuseid vastu võtta ning valikuid teha. Olen viimase kolme päevaga teinud oluliseimat tööd - mõtlemise tööd - ja hulga asju enda jaoks selgemaks saanud.

Kaks nädalat enne kojutulekut hakkasid tänu Livale, laos töötamisele ja veel mõnedele kokkulangemistele minu mõtted hoopis teist rada rändama.


Kui tänaseni kahtlesin veel nii mõneski asjas ning hoidsin igaks juhuks oma suu kinni, siis praeguseks olen otsustanud.

See Easyjet´i lennuk lendab 1. jaanuaril Inglismaale ilma minuta :) NB! kui kellelgi on soovi 1. jaanuaril Londonisse lennata, andke teada !


KODU, kallis KODU !
Lopa on endiselt seesama Lopa, aga see, kuidas ma asju näen, on väga palju muutunud.

2007 - Lopa talu, Alaküla

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -



"Vaata mulle ülevalt alla ja sa näed rumalat,
 vaata mulle alt üles ja sa näed jumalat, 
vaata mulle otse silma ja sa näed iseennast."

~Tom Valsberg~


2014 - Haapsalu
-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

„Ma keerlen, ma pöörlen, täna sind kätel kannan, täna sind meeles kannan, täna sust unistan.“

Ma justkui kardan olla see ilus ja särav ja muretu, õnnelik inimene, kes ma teaksin, et ma võiksin olla.

Otsustasin, et mul on vaja vahelduseks veidikene ka maiseid asju teha – ujuma minna, ümbruskonnas ringi vaadata.

See vaimne värk on teatud piirini ilus-tore, aga praegu on mul täiega tunne, et soovin sootuks teisi asju teha.

Kui ma vahest süümekaid tunnen, et ise nii kaugele ja nii pühasse paika tulnud ning ei kasutagi neid „hüvesid“, mis siin on, vaid hakkan tavalist turisti mängima, siis meenutan endale seda kunagi kuuldud lugu mingist mehest, kes istus ja mediteeris ma ei tea kui palju aastaid, lõpuks tüdines, alistus, läks tagasi koju, sõi üle pika aja kõhu täis ning plaksti – oligi valgustunud :D

2009 - Puttaparthi, India

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

2014, Tallinna lennujaam - teel Santiago de Compostela poole

Eile hommikul leidsin end lambist juurdlemas selle üle, et peaks CouchSurfingu saiti ka selleks kasutama, et siinkandis ringi rändajatega ühendust võtta - kindlasti oleks põnev!
Olin jõudnud seda mõtet paar tundi oma peas mõlgutada, kui turismiinfo punkti ees ühe neiu "otsa jooksin".

Riik: USA
Nimi: Kristi
Sünnipäev: 30.jaanuar
Noorem õde, noorem vend, suur koer.

Travel twins Kristid - hoiame siiani ühendust :)

Washingtoni lähedalt maapiirkonnast pärit, kolis kodust ära suurde linna, peale kolledzit väikesesse kodulinna tagasi - on selle otsusega ülimalt rahul.

Treenib võistlushobuseid ning töötab oma vanematele kuuluvas Holiday Inn`is. Lennupileti siia sai oma sünnipäevaks! Reisib üksinda.

...hmmm, hirmutav või mis !?
Alustades sellest, et minu nimi on ka Kristi ja et ma sain ka lennupileti siia oma ema käest sünnipäevaks ning kõik see muu info, k.a sünnikuupäev. Vauuu. Igal juhul lõppes päev meie kõigi ühise õhtusöögiga ning praegu sätingi end minema, sest saame kõik taas kokku.

/---/

Pühapäeva õhtul, kui ootamatult vihma sadama hakkas (üldjuhul ei pidavat siin

üldse veebruaris sadama??), tegin ma niisama kohalike käitumise üle nalja, kuna elu jäi peaaegu seisma, kui mõned piisad taevast alla tulid.

Huvitav oli inimesi jälgida: kohtumisi tühistati, majast välja ei mindud, ilma vihmavarjuta tänaval ei kõnnitud jne... nüüd, kui 4 päeva järjest on vahelduva eduga kogu aeg iga natukese aja tagant sadanud, ma enam väga ei naera.

Väidetavalt pole Agadiris ning selle ümbruses juba 6 aastat sedasi sadanud nagu praegu sajab. Kui algul oli selline täiesti tavaline keskmine Eestimaa udu-sudune ilm, siis viimased kaks päeva kallab ikka mõnuga, nii et kohati on lausa tänavatel raske kõndida. Lisaks kuuldused, et maapiirkondades on päris suured üleujutused ning teed suletud.


2010 - Agadir, Maroko

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

2009 - Puttaparthi, India

Kuna paika peab see, et mida väiksem koht, seda rohkem sõltub üksikisikutest, on Lihula suurepärane paik, kus erinevaid ideid lennutada ning ellu viia!

Inimeste inimesena, kes armastab kirjutamist, võimaldab praegune ametikoht mul ühendada töö ja hobi ning kui saan seeläbi ka kodukoha arengule kaasa aidata, on see ju topeltvõit.

2015 - Lihula



-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -
2016 - India, Meigo rännak The Walk around the Earth

Kadestan mingil määral Meigot, kes umbes tunnike tagasi kaabut kergitas ning enda järjekordsele rännakule läks... usaldades elu ning usaldades ennast. Meie peres on kõik sellega juba nii harjunud, sest pole see mitte esimene kord ja tõenäoliselt/loodetavasti ei jää ka viimaseks.


Aga jah, sinna ta läks, suur seljakott, telk ja pass ühes ... kõik tema jaoks ebavajalik, k.a telefon, jäi koju. Anname endale täielikult aru, et võime teda näha juba homme, nädala, kuu või poole aasta pärast, sest on ka ju tema lühim India reis kestnud vaid mõne päeva.

See on üks paljudest asjadest, mida mul väikevennalt õppida on - nimelt seda, kuidas olevikuhetkes elule avatud olla. Tema suvisest rännakust alates vaatab aida ukse kohalt vastu silt "Lasen lahti vanast. Olen uuele avatud" .

On kogu see värk ehk veidi veider? Otse loomulikult, ent meie jaoks on meie endi veidrused nii normaalseks saanud, et oleme nendega harjunud. Samas, what the fuck is normal?

Elada elu, mille kõik teised heaks kiidavad, mis ühiskonna tavadega kokku lähevad? Et ikka ülikool ja korralik töö ja siis see tuntud oravaratas, et ärkad-tormad tööle-sealt tagasi koju-ja seejärel magama, nädalavahetusel võiks täiega lõõgastuda, sest eelnev nädal on ära väsitanud ning stressi viinud. Üks variant on end pildituks juua, lahe ju, kõik mured lähevad minema ... korraks.

*
Elu üldse, välimus on oluline. Riietus peab olema vastav, sest appi, mis teised
muidu arvavad?
Telefon, auto ja kõik muu väljapoole paistev, peaks ka enam-vähem olema, sest muidu äkki polegi ma midagi väärt.

See oli täiesti lambi ajurünnak praegu ning jah, pisut ehk liialt üldistatud, aga põhimõtteliselt on ju nii ning ses osas imetlen järjest rohkem inimesi, keda absoluutselt ei huvita, mis teised neist arvavad ning kes julgevad oma elu elada täpselt sedasi, nagu nad ise tahavad ja teha täpselt neid asju, mida nende endi süda teha käsib, mitte mida ühiskond ootab.

Good luck to you our little BIG brother !!!
2009 - Lopa, Alaküla
Ei, see polnud tal siis veel suur rännak, mida ta praegu kõnnib, vaid üks nendest eelmistest :P


-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -


21.03.2014 ehk siis täna, on sotsiaalse arhitekti teema ja roll mu elus endiselt aktuaalne, kuna see kontseptsioon aitab mul end natukenegi defineerida ning näha oma olemuses ning otsustes teatud seaduspärasusi. See on justkui minu nähtamatu "tööjuhend", millest lähtun.

Peamisest erinevuseks tavalise tööjuhendiga võrreldes on see, et indikaatoriteks, mida ja kuidas tegutseda, on sisetunne ja südame hääl :)

Jah, tõsi ta on, et ma tuiskan keeristormina mööda erinevaid kohti, kuid samas on fakt see, et minu keerlemiste ja pöörlemiste läbiv tunnusjoon see, et seni, kui ma kusagil olen, loon ma seal sees korda, ühendan lülisid ning ehitan süsteemi.

2015 - Helen :)
Ma lähen kuhugi, annan enda aja, energia ja hinge, tehes nüüd, siin ja praegu nii palju kui vaja ja/või võimalik ning liigun edasi.

Ühesõnaga, kuigi kohad asenduvad, muutuvad ja vahetuvad, on mu enda olemus ning tegevuse eesmärgid jäänud peaaegu eranditult samaks. Anda endast kõik ja natukene rohkem ka ning teen seda nii kaua, kuni tekib olukord, kus edasi liikumine tundub maailma kõige loomulikum ning loogilisem samm.

Mingi hetk arvasin või pigem kartsin, et äkki on see põgenemine või suutmatus pühenduda, kuid praeguseks olen mõistnud, et see on minu olemus ja tõeline kutsumus.

See on see, kes ma olen - sotsiaalne arhitekt ning nii, nagu arhitekt ei jää oma objektidesse elama, vaid liigub edasi muid asju konstrueerima, teen seda ka mina.

Ma ei saa sinna midagi parata, et ma näen igas inimeses, olukorras ja organisatsioonis arengupotentsiaali ning tulevikuperspektiivi ning vaimusilmas ka neid inimesi, kes on vaja selle olukorra "tekitamiseks" kaasata.

Jah, mis seal salata, näen üldjuhul väga kiirelt ka seda, kes on see inimene, kes oleks minu enda koha peale kõige õigem ja soovitatavalt parem kandidaat kui mina ise olen.

Kusjuures, ma absoluutselt ei väida, et need minu nägemused oleks oleks mingi ainuõige tõde või lahendus. See on lihtsalt minu viis asju näha ja teha ning enam ammu pole see mu tegevus, vaid pigem minu olemus.


Olen juba aastaid lähtunud põhimõttest, et
I Learn - I do - I teach - I duplicate - I go!
Õpin - teen - õpetan - kopeerin - lähen!


Olen ju mina hetkel, kui keegi teine valdab minu teemat ja/või ametit sama hästi või ideaalis paremini kui mina, VABA inimene.

Vaba, et tegeleda iseenda ning uute teemadega, mis veel arendamist vajavad ning piisavalt põnevaid väljakutseid pakuvad.

Kas elu peab siis olema pidev väljakutse?
Hmm, ilmselt vist ei pea, kuid mulle tundub nii loogiline, et kogu aeg on vaja edasi liikuda ning iseendast paremaks saada.

Kas see kunagi ka lõppeb?
Misasi, kas pidev vabaduse poole püüdlemine või liikumine või mõlemad?

Ütleme nii, et kuigi ma ei taha oma tähemärgi taha pugeda, tundub ometi tõsi olevat, et veevalaja kuulub kõigile ja mitte kellelegi.

Samas tuleb mul tunnistada, et kuigi alles hiljuti kukkus mu süda kahe osapoole, kellest üks olin mina, kohmaka käitumise tulemusel maha kildudeks, olen jõudnud äratundmiseni, et kui aeg ja ruum uue (või vana:) võimaluse loovad, olen valmis oma vabadust jagama ning end PÄRIS päriselt pühendama.

Sellest tulenevalt, kuigi hetkel on mõtteis ja unistustes üks pooleaastane rännak, arvan, et füüsiline liikumine, mil pidevalt ühest kohast teise kolin, lõpeb juba lähitulevikus.

Liikumine ja areng minu enda sees loodetavasti mitte kunagi!


2014 kevad - Läänemaa
Periood, kus kolme kuu sisse mahtus Haapsalu-Ridala eluperioodi lõpp 

ja Hispaania projekti algus :)

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Ma võin rahulikult neid asju vaadata ja mis sest, et nad on oluliselt odavamad kui meie maal, mind ikkagi ei tõmba need riided või muu pudi-padi. Mnjahh, võib-olla sain Indias oma suurima õppetunni, kus kõik tundus nii imeodav ja imeilus, et mitte ei saanud ostmata jätta, aga kus need asjad nüüd on ... hmm, las ma mõtlen - kusagil kotis ja jalust ära pakitud.

Ainus rõõm oli ostmise rõõm ja teine "rõõm" oli üliraske kohvri kojuvedamise rõõm:) Emotsioonide najal niisama suvaliste asjade ostmine ei ole seega enam minu jaoks - eks elu õpetab vaikselt.

Teine asi, mis mulle ka tegelt eriti ei istu, on see niisama passimine. Jah, lebotan seal päeva, teise veel, olen niisama, võtan päikest, aga väga kiiresti viskab kopa ette tegelikult. Kolmandal päeval tahaks juba tegutseda.

Nii et kuigi see võib kõlada natukene lollakalt, oli mul hea meel, et see reis vaid neli päeva kestis.

/---/ Ilm oli ilus, päike paistis - ma olin õigeaegselt Malaga lennujaama jõudnud, check-in, turvaväravad ja kõik muu virr-varr oli selja taga ning seal ma siis istusin.

Nautisin akendest avarduvat vaadet otse mägedele ning vaatasin kella, pool tundi oli veel pardale minekuni aega. Võtsin kotist oma pooleli oleva raamatu "Five love languages" (ülimalt hea raamat muide:), nõjatusin ootesaali mugavasse tooli ja hakkasin lugema.

Äkitselt käis minust nagu tuline jutt läbi üks küsimus.

"Mul oli lisaks kotile ju veel miski asi käes? Mis see oli? Kus see praegu on?"

Ja siis ma avastasin - lennujaamas olles kannan ma alati ühes käes oma kotti ja teises hoian eraldi passi, mille vahel on pardakaart, et isegi, kui kott ära varastatakse või mis iganes, on mul olemas need kaks asja, mida lennujaamas kõige rohkem vajan.

Aga justnimelt neid kahte asja mul enam polnud.
"See ei ole võimalik !!!" vaatasin pingi alla, vahele ja taha, et äkki on nad niisama minu kõrvalt maha libisenud. Seejärel sobrasin oma kotist, et kuigi ma neid enda teada sinna ei pannud, äkki siiski panin ?
...ei midagi, mida pole, seda pole.

2009 - Malaga, Hispaania

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Hakkasin täna autot pesema, kui avastasin kahe istme vahelt raamatu, mille sisekaanel pühendus "Kallile Kristile 23.04.2009".

Heh, kõlab ulme peenelt, justkui kingitus kelleltki toredalt inimeselt, kes teab, kui väga ma raamatuid armastan.

Tegelikult on see minu enda ostetud raamat - kingitus, mille endale kunagi teinud olen, sest raamatupood on olnud läbi aegade ainuke pood, kust mul on keeruline tühjade kätega väljuda :)

Olen ju kogu oma elu olnud selline pigem omaette nohistaja, kes veedab meeleldi aega iseenda mõtete, oma kaustikute ning raamatute seltsis.
Nii ka täna, selle asemel, et autot pesta, istusin tahaistmele ja lugesin peaaegu 40 lehekülge - sealne sisu kõnetas, kohe nii väga, et kohati tundsin, kuidas kuumad pisarad mööda mu põski alla voolavad ...

Kuna seal raamatus on nii palju minu poolt äramärgistatud kohti, olen seda ilmselgelt kunagi päris põhjalikult lugenud, kuid täna, kui need read mu silme eest läbi jooksid, olli mul tunne, justkui loeksin seda kõike esimest korda.

/---/

"Arvan, et peaksime kokku hoidma inimestega, kes meisse usuvad, sest ainult nende toel suudame end leida ja väärtuslikumalt elada.
Upume sageli sõnadevalingusse, unustades seejuures väärtustamast väikesi asju, mahasurutud soove, ja muudkui räägime lakkamatult, kuulamata ära neid, kes tahaksid meile usaldada inimlikke, mõttekaid asju.

Araabia vanasõna ütleb, et iga sõna peaks enne lausumist läbi minema kolmest uksest. Esimese ukse kohale peaks olema kirjutatud: Kas see on tõsi?
Teise kohal peaks silma hakkama küsimus: Kas see on vajalik?
Kolmanda kohale peaks aga olema raiutud meeldetuletus: Kas see on heatahtlik?  (originaalis on raamatus kirjas lahke, aga kuna ingliskeelne väljend on "Is it kind?", on minu meelest "heatahtlik" natukene sobivam vaste:)

Tänapäeva maailmas, mis vohab tarbetutest sõnadest, oleks vaja sadat ust, millest paljud jääksid kahtlemata suletuks.

Peame õppima hindama vaikimist, mitte laskma end kaasa haarata tänapäeva pöörasest elurütmist ning astuma rahulikult dialoogi iseenda ja teiste inimestega.
Ometi järgime palavikuliselt sündmusi, meil oleks nagu hirm maha jääda liiga kiiresti tormavast maailmast. Meil ei ole aega isegi enam mälestusteks ja nii närbub ka minevik kõige selles peituvaga, mida oleme armastanud ja kuhu on kirjutatud meie isiku lugu, ainus läbipääsuluba tulevikku. 


Mis jääb järele meie eneseteadvusest, kui me ei suuda õigel ajal peatuda?
Vahest ääretu söötis põld, kus taimed kärbuvad ja surevad nagu unistused.
/---/
Käitume, nagu oleksime reisijad ajamerel seilaval laeval, mille meeskond peab end asjatundlikuks, kuid tegelikult seda ei ole.

Ta väidab, et tüürib meid oskuslikult imeilusate saarte juurde, varjates seejuures oma võimetust, jättes ütlemata, kuhupoole oleme teel ja mis on reisi eesmärk. Meil peaks jätkuma jõudu mässu tõsta, kuid meil napib julgust, ja nii jätamegi oma elu teiste hooleks.

Elame ilma soovita näha kaugemale.
Avastada imeilusad saared oma silmadega, haarata oma pilguga panoraam, mis läheb meil kaduma kartuse tõttu.

Hirm uutes ettevõtmistes läbi kukkuda on takistuseks meie arenguteel ning mõjutab meid sedavõrd, et me ei püüagi enam. See on väär suhtumine, sest üritada on esimene samm elusam olemise teel.
Peame õppima määrama kurssi tähtede järgi, mitte laskma end petta mööduvate laevade petlikest tuledest.

/---/

Kord rääkis mulle üks Milano poeedikalduvustega kütusetankija, veidi filosoof ja veidi hull, oma katsest tõestada, et inimesed ei vaata üldse taevasse. Ta kastis tänavajupi kastekannuga märjaks ning asus siis jälgima: kõik, kes väljudes märga tänavat nägid, läksid tagasi vihmavarju järele, hoolimata sellest, et taevas säras päike.

Taevas kutsub meid vaatama oma hinge ning otsime sealt vastust meid jälitavatele sisemistele hirmudele. 

Taevast vaadata tähendab nii palju maast ülespoole tõusta, et võiksime muutuda paremaks."   /---/

Peaksime naeratama sagedamini ja pühendama nii palju aega enda parandamiseks, et meil ei jääks mahti teiste arvustamiseks. 
See on õnne tee. 

Romano Battaglia "Vaikus"
2013 - Lopa 

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -
2015 - Kloostri vaatetorn. Foto: Eliise Tiidussalu

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -
Kas pole mitte "tore", kui paljudel meist on passiivsed kulud, mis jätkuvad olenemata meie asukohast või faktist, kas oleme elus või surnud ning kui vähestel meist on passiivsed tulud, mis sama teevad!?

On olnud mitmeid hetki, mil ma soovin, et ma poleks kunagi ühtegi Kiyosaki raamatut lugenud, plaati kuulanud ega teaks midagi passiivse tulu tekitamise võimalustest ega tunneks inimesi, kes sellega igapäevaselt tegelevad.

AGA ma olen neid asju lugenud, kuulanud ning tunnen neid inimesi ja tegelt peaksin vist ennekõike tänulik olema, sest selle kõige tulemusel olengi julgenud teha sootuks teistsuguseid otsuseid ja kogu see kupatus on mingit kummalist rada pidi mind toonud siia, kus ma praegu olen, mis sest, et majanduslikult mitte just kõige paremas seisus, aga so what ! :)))

...emotsionaalselt ja psüühiliselt pole ma see-eest pikka aega nii tip-top olnud ning see on minu silmis antud momendil oluliselt rohkem väärt.

"Don´t take a job where you can earn, take a job where you can learn!" ütleb Kiyosaki ja seda nõuannet olen ma juba päris pikalt järginud, vist ülikooli lõpust alates.

...ses osas olen ka temaga nõus, et raha on lihtsalt idee - ei loe, kui palju või kõvasti keegi töötab. Loeb see, kui targalt ja mille kallal keegi töötab ning kuidas oma rahadega ümber oskab käia!?

Võtame kasvõi selle perekonna, kelle juures ma elan ja töötan. Kas see, kui pereisa palganumber on u 300 000 eesti krooni kuus, tehes päevas 12 tundi tööd, mis talle ei meeldi, on rikkus?

... nagu minu üks hiljuti kirjutatud luuletus algas

Raha, see on kõigest paber, millel number.
Ometi suur osa elust keerleb selle ümber ...
2009 - New Jersey, US

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -
Mick ja tema ideed. See elektri kaasas kandmise idee on temalt pärit ja ta rääkis sellest pikalt, kuidas eriti arengumaades oleks väga kasulik, kui saaks elektrit spetsiaalse masina abil kaasas kanda.

Tal on väidetavalt isegi täpne idee olemas, kuidas seda teha. Ok, ma usun, et mingid osad tema jutust olid ehk liialdus, aga talle meeldis rääkida, nii et miks mitte. Samas, ta on tõesti tark, sellest saab ju aru, kas inimene püüab targana paista või on päriselt arukas ning ajab mõistlikku juttu.

Kui on valida, kas raadiost ühtesid ja samasid laule kuulata või tema juttu, siis pole vaja väga pikalt mõelda.

Üks ühine joon tal siiski kõigi teiste 7-8 mehega on. Nad kõik vihkavad oma tööd. Ok, vihkama on äkki liiga järsk sõna, aga neile kellelegi ei meeldi see, mida nad teevad. "Ma teen seda vaid selleks, et oma arveid maksta ja elatist teenida!" Nii lihtne see loogika ongi.

2016 - Hurghada, Egiptus
Kuna Mick´i ideed olid nagunii sellised hästi kõrgelennulised, siis küsisin tema käest, et kui tal ei oleks vajadust raha eest töötada, mida ta siis teeks.

Alguses ei saanud ta küsimusest ära, täpsustasin, et kui tal oleks piiramatult nii aega kui raha, et mida ta siis oma eluga ette võtaks.

Ta peatas töötegemise ja vaatas mulle segase näoga otsa: "Ma ei tea, ma pole kunagi selle peale mõelnud, keegi pole seda kunagi küsinud!"

"Kas sul ei ole siis tõesti ühtegi unistust?" küsisin vastu.
"Loomulikult on, aga kõik need nõuavad liiga palju raha ja aega!"
...näed, ongi kinnine ring täis, aga tegelikult on tema suurimaks unistuseks ise tuleviku auto kokku ehitada. See oli pikk ja keeruline jutt ja ma ei saanud pooltest väljenditest kahjuks aru, aga igal juhul oli hea vaadata, kuidas ta endale südamelähedasest teemast räägib.
/---/

Viimasel ajal mõtlen sageli selle peale, mida Sirje on minu olemuse kohta. Tunnen, et nende piltide abil oskan natukenegi endast aru saada. Lugu ja visuaal sellest „tornist“, mida ma ehitan, tuleb silme ette.

Ta rääkis, kuidas ma istun põrandal ja minu ees on terve hunnik värvilisi klotse, millest ma ehitan kõrget torni. Aga ma ei saa edasi ehitada, sest alumistest ridadest on päris mitu klotsi puudu ja ma tean, et kui ma selle kõrgemaks teeksin, siis kukuks kogu torn kokku.

Teha tuleb, AGA mõelda on ka vaja :)
Ma olen eriti ettevaatlik, sest see torn on juba korra lühemaks kukkunud ning nüüd otsin neid alumisi klotse.

Ma tean, et see on tõlgendamise küsimus ja ma võin selle enda jaoks mistahes moodi lahti selgitada, aga nii, nagu me Sirjega tol korral rääkisime, olen endiselt seda meelt, et see on seesama asi ja olemine, millest ma just praegu rääkisin.   

Soovin väga KIIRESTI, KAUGELE ja KÕRGELE. Eemärgid on kõrged, iseendale seatud nõudmised suured, soovin kohe ja nüüd selle torni kõrgeks ehitada, aga ma ei saa, sest vundamendist ehk alumistest ridadest on olulised klotsid puudu.

Mis kasu on mul suurest ärist või finantsvabadusest, kui ma isegi rahulikult olla ega hingata ei mõista. Ega raha selles osas mind ei aita ju.

Lugesin just ühel päeval bussist võetud ajalehest intervjuud ühe rikka mehega, kes ütles nii kenasti:  „Inimestel, kes arvavad, et raha lahendab kõik nende probleemid, pole tõenäoliselt kunagi väga palju raha olnud, sest muidu nad teaksid, et raha on vaid pisikene osa jõukusest ja edust.“

2007 - Birmingham, UK

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -


Asjadega, kaasa arvatud ilusate autodega, on mulle keeruline muljet avaldada, kuid pange tassile või autole, ükskõik kui uuele või vanale, mingi äge sõnum peale ning saate KOGU mu tähelepanu!!!  ~ :) ~


2016 - Hurghada, Egiptus

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Ai, kui väga ma loodan, et sellele imelisele paigale leidub omanik, kes kohast tervikuna hooliks ja kes ka vana maja eest hoolitseks, mitte vaid ihaldusväärse krundi peale hammast ei ihuks.

Palun, palun, palun, kallis Elu, tee nii, et Õhtu-Kallas 15 maja taas uuele elule ärkaks. Patt on lasta sel majal tühjana seista, nii et las see maagia ja mõnus olemine, mis seal valitseb, mängigu oma rolli ning võitku kellegi süda :)

Edu Sulle kullakene! 


Vaatan kalendrisse, nähes, et kohe varsti on käes päev, mil olen tagasi kodus, kuid siin ainult üks AGA - nimelt mul ei ole ju enam kodu. Jah, mul on Lopa, kuhu saan alati minna ja vajadusel ka alati olla, kuid minu enda kodu mul praegu ei ole.
On vaid hulk kaste, kus lisaks eluks vajalikele riietele ning muudele tarbeesemetele sees mulle oluline: raamatud, täiskirjutatud kaustikud, teiste kirjutatud teated/sedelid ja muud, peamiselt emotsionaalse väärtusega asjad.

 2013 - Õhtu-Kallas, Haapsalu 


-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Ühel õhtul sain armsa kirja: "Lugesin taas su blogi ja imetlen sinu oskust olla õnnelik igal ajal ja igas kohas."

Samal hetkel, kui seda lugesin, vahtisin taas parasjagu merd, tuledes saari, mis paistavad, ja sõin sihvkasid.
Oli üks kahest päevast, mil mu enesetunnet iseloomustasid pigem segadus ja dilemmad.

Kuigi oli tore lugeda, et oskan igal ajal ja igas kohas õnnelik olla, ei olnud mul sel hetkel sellest oskusest jälgegi järel.

Samas, võib olla see, et istun Marmara mere ääres ja söön päevalilleseemneid, ongi ÕNN ...heh, pidavat ta end ju väikestes asjades peitma ja öösiti me padja all magama, õnn, ma mõtlen :)

Tegelikult arvan, et kõik see, mis olnud ja mis on, on mind küllalt küllalt paindlikuks ning tolerantseks õpetanud ja samas pole ka mingi saladus, et teen endast parima, märkamaks alati pigem head kui halba, pigem eeliseid kui puuduseid ja seda kohati lausa naiivse sinisilmsusega. Sellest tulenevalt võibki jääbki mulje, justkui oleksin kogu aeg kõikjal rahul.

Samas, ilmselt rohkem peab paika see, et olen igal ajal ja igas kohas teadlik sellest, et ÕNN pole midagi muud kui ennekõike minu enda otsus.

See reis on minu meelest üks-ühele suurepärane peegeldus kogu mu ülejäänud elust ja olukordadest. Mul pole õrna aimugi, kuidas, kuid kõik kuidagi toimub ja mu teele satuvad õigel ajal õiged inimesed, kellega saame oma elu puzzle tükke vahetada - vastastikku teineteisele midagi "anda", et seejärel taas mööda enda teed edasi sammuda.

Nii, nagu iga film või raamat või mistahes olukord tahab ju midagi öelda või satub mu teele põhjusega, on sama ka inimestega, ainult, et inimesed on minu meelest need kõige paremad, vahetumad ning kahtlemata kõige põnevamad õpetajad.

Issanda loomaaed on kirju ja igaühel on oma tee, oma maailmanägemus, oma mõtteviis, omad prioriteedid ja selle kõige kokkupuutel, olgu see kui põgus tahes, saavad vähemal või rohkemal määral mõjutatud mõlemad osapooled.

Kuigi igaühel on erinev lugu, on inimloomus siiski sama, on alati olnud - ALL DIFFERENT, ALL THE SAME!

Kõik soovivad olla õnnelikud, armastada ja olla armastatud ning elavad oma elu nii hästi, kui parasjagu oskavad ja saavad! 


2013 - Istanbul, Türgi


-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -
Läänemaa sädeinimesed 2015. Foto: Arvo Tarmula

Olen viimase nädala jooksul selle sädeinimeste teemaga päris palju kokku puutunud. Olukorrad muutuvad, kuid mu jutt püsib muutumatuna – ainuüksi sõnade kombinatsioon "sädemete säde" eeldab mitmete sädemete olemasolu ning täpselt nii ongi.

Siin on üks nendest võtmeinimestest, kes on väga paljuski "süüdi" selles, et mul ja meil on olnud võimalik teostada pea kõiki mõtteid, mis pähe on tulnud.
Kui ma hakkaksin loetlema, mida kõike ta on asendamatu taustajõuna korda saatnud, siis seda oleks selle postituse jaoks liiga palju. Seepärast kirjutasingi selle kohta terve artikli, kus juures pildid, mis räägivad rohkem kui tuhat sõna

2015 - Lihula

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Peale eilset ja tänast, mil olen näinud-kuulnud-vaadanud mitmeid konkreetseid saavutusi, mis kellegi loomingu tulemusel tekkinud, olgu selleks siis dokumentaalfilm, raamat või kontsert, tunnen, kuidas olen iseenda peale kuri. Ei, tegelikult on kuri siinkohal vale sõna, pigem on selleks sõnaks pettunud.

Ma muudkui tõmblen ja panustan kümnes eri suunas, mis kõik tunduvad ühtmoodi olulised, kuid samas mõistan, et ilmselt ei ole minu tegevus pooltki nii oluline, kui mulle endale tundub.

Kahtlustan, et suure tõenäosusega toimiksid asjad ka ilma minupoolse panuseta suurepäraselt ja minu roll on minu enda poolt ilmselgelt ülehinnatud.

Teisalt jällegi, see helin, mis mu sees on - need read, mis iga päev kasutiku lehtede peale tekivad - midagi tuleb kogu aeg ja ma ei saa ilma nendeta olla ega elada ning nende osas olen mina ainuke inimene, kes selles osas miskit ette võtta saab.

Meigo meistriteos Uuesauna seinal
Mul on vaja lõpetada paremale ja vasakule vahtimine ning maailma ja inimeste "parandamine". Mul on vaja vaadata iseendale otsa ning paremaks muuta seda ühte ja ainsat inimest, kelle parandamine minu võimuses on, iseennast.

Tiina Tiitus ütles täna enda raamatuesitlusel hästi, et nii tore oleks kammida
peeglit ja loota, et juuksed korda lähevad! Ei lähe, ikka juukseid on vaja kammida, mitte peeglit ... ja mis see Elu muud on, kui peegel.

Tiina väitis ka seda, et me kõik armastame teineteist. Tema teooria järgi ja selles kontekstis Armastus = teiste olemise tähelepanelik märkamine.
Neutraalne heatahtlik tähelepanu - kui see juhtuks, oleks meie planeet hetkega ei tea mis dimensioonis.

Olen temaga nõus! :)

2013 - Haapsalu

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -


Kes oleks osanud arvata, et hotell, kuhu isa mu eelmise aasta jõulude ajal ühe viimase hetke pakkumisega otseses mõttes poolvägisi puhkama saatis, on miski, mida õige pea näen igapäevaselt, sest elan sellest sisuliselt üle tee.

Et pood, kus ma ka tol korral käisin, saab õige pea mõneks ajaks minu kodupoeks ning tänav, mis selle hotelli ees laiub, minu kodutänavaks.

/---/

Mul kulus kaks päeva, et orienteeruda, kes, kus ja mis, et mismoodi internetiga, kust ja kuidas ujuma pääseb ja muud jutud.


Kui need, minu jaoks kaks kõige tähtsamat ja "eluliselt olulist" nüanssi, et mismoodi ujumisega ning kuidas netiühenduse ja töötamise (ehk minu kaugtöökontoriga:) lood on, paika said, läks vaid mõni päev, kui tundsin end täiesti omas elemendis ning koduselt.

Nüüd, kolm nädalat hiljem, on mul tunne, justkui oleksin siin olnud terve igaviku, sest niivõrd mõnus, oma ning tuttavlik on kogu mu siinne elukorraldus ja - rütm.

Ütleme nii, et ujumisega on hästi, kuid tööga läheb vahest lappama, sest ega ma pole ka siin olles oma lootusetust töönarkomaaniast ja (kohati liigsest) perfektsionismist ja pühendumisest päriselt lahti saanud (ega tahagi:), kuid ütleme nii, et kaks korda päevas Punases meres tasakaalustab ning maandab palju, kohe väga palju.

Lugesin hiljuti intervjuud, mille oli andnud noor tippjuht Taav Madiberk ja mulle jäid sealt eriliselt silma niisugused read: "Mulle meeldib keskenduda kiiretele tulemustele, aga aja jooksul olen õppinud rohkem kannatalikkust. Ja mida veel olen õppinud: vahel peab võtma mõnevõrra kauem aega. Ei ole põhjendatud nende standardite, mida Sa kehtestad endale, laiendamine ka kõigile teistele. See on olnud õppimiskoht."

Ma siin mõtlen, et minu jaoks on õppimise koht ka see, kuidas neid standardeid, mis olen iseendale ja oma tegemistele kehtestanud, mõnikord kasvõi natukene maha keerata ning endale mõnikord pisut armu anda ?!


2016 - Hurghada, Egiptus 

-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Lennukat Uut Aastat,
täis uusi ideid ja unistusi,
õnne ja armastust! 


Uueks aastaks palju häid 

mõtteid
 

sõnu
 

tegusid
 

harjumusi
 

iseloomujooni
 

sest need määravad meie Elu saatuse:)

2015 - Lihula



-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -

Istusin siin esimesed paar kuud nagu hunnik õnnetust, kuna Õhtu-Kalda maja taga nuttes ei kujutanud ma end korteris elamas. Ometi ma elasin siin.

Mõned ajad tagasi otsustasin, et ehk on tõsi see, et kui korrastan oma mõtteid ja asju, küll siis ka kõik muu ümbritsev end korrastama hakkab. Täpselt nii ka läks.
Mul oli vaja mõned kapid teise kohta lohistada, laud ja tool ümber tõsta, lisada pisut värvi, natukene lilli, raamaturiiul korda teha ning tulemuseks sain endale toa, kus pole mitte midagi erilist, kuid ometi on siin minu jaoks kõik eriline ja tähenduslik :)

Ilu koosneb pisiasjadest.
Kodutunne koosneb pisiasjadest.

Meenub silt, mis rippus Lopal, kui renoveerimise käigus sealse maja peaaegu ribadeks võtnud olime ning kui seal mingil hetkel polnud otseses mõttes ei akent ega ust ees: 
"Kodu see ei ole tuba,
pole aken, uks.
Ilma kodutundeta me jääme kodutuks!"


Õnneks on kodutunne miski, mida saab endaga kõikjale kaasa võtta ning oma südames hoida.
Õnneks on kodutunne miski, mida saab tekitada ja luua.
Kui olen seda kuhugi loonud, olen seda võimeline ka mujale looma.
Ometi on sellised hetked, nagu praegu jälle käes on - mis sest, et see on mu enda valik ja mis sest, et olen sarnaseid olukordi korduvalt läbi elanud - nostalgiat ning kohati ka melanhooliat tekitavad.

Vaatan asju enda ümber ja üritan aru saada, mida ma reaalselt kasutan, millel on minu jaoks nii suur emotsionaalne väärtus või mis on need, mis on mõistlikum selleks, et vältida mingite kuhilate tekkimist ja edasi tagasi tassimist, kohe praegu ära anda.

Kõige keerulisem on raamatute, kõigi täiskirjutatud kaustikute ning muude emotsionaalset väärtust omavate asjadega.
See riiulitäis on tugevalt mõjutanud seda, kes ma tänaseks olen ja mida ma usun ning elus oluliseks pean.

Ainuüksi teadmine, et mu selja taga kõrgub peaaegu laeni raamaturiiul, mis on täis mulle olulisi ja "minu nägu" asju, annab mõnusa olemise ja otseses mõttes kindla seljataguse :)

Ilmselgelt on raamatutel oluliselt parem elada suures ja avaras raamaturiiulis, kui kastidesse pakitult.

Rääkimata lillevaasidest, mis on praegu lilli täis ja omas elemendis, kuid peagi tühjad ning kuhugi kokku surutud.


Pandud ootama, ootele ...

2014 - Haapsalu

2016 - Lopa :)
“It’s easy to take off your clothes and have sex. 
People do it all the time. 
But opening up your soul to someone, 
letting them into your spirit, 
thoughts, fears, future, hopes, dreams
… that is being naked.”
― Rob Bell



"Heliseb" is something ... mis paneb lugeja sees midagi helisema, äratab ta südames midagi üles.

Süda las laulab, hing las heliseb, silmad las naeratavad.
Oehh...seda olen ma kogu aeg väga tahtnud.

Seoses oma loominguga ja tänu oma loomingule ringi rännata ning inimestega kohtuda.

"Heliseb" aitab seda teha, ma tean ja tunnen seda!!
Kallis "Heliseb", ma olen valmis Sind kuulama, Sind jäädvustama, et seda lugu ja olemist jäädvustada ning edasi anda.

Et tuleb tunne ja teen.
Et tuleb tunne ja lähen.
Et tuleb tunne ja räägin.

Elul on meile varuks palju ootamatuid kingitusi ning soodsaid arengusuundi.
2016 - Hurghada, Egiptus

Ma usaldan Elu ning enda võimet olla iseenda peremees, ajades enda asja.
Ma kasutan oma andeid ning oskusi, et aidata teisi, aidates samal ajal ka iseennast ja realiseerides enda unistusi.
Ma olen inspireerija ja motiveerija, suhtleja, koordineerija ja vahendaja.
Ma toimetan enda sisetunde ja südamehääle järgi.

"Ütle, kas Elu ei ole siis meri? Ütle, kas Süda ei ole siis laev?"
KOOSTÖÖ, KOOSTÖÖ - koos me oskame, koos me saame.
Koos me oskame, koos me saame.

/---/

Koos oleme paremad, tugevamad, osavamad, edukamad, rohkem tasakaalus.

Me mõlemad tunneme, et kui siiani olime justkui keegi teine, siis praegu on meil piisavalt eneseteadvust, eneseusku, enesekindlust, julgust, hakkamist, soovi ja tahtmist olla see, kes me tegelikult oleme ning teha ainult seda, mis meile tegelikult korda läheb.

Oleme avastanud enda lõputud jõuvarud, inspiratsiooni, motivatsiooni ning enda võime lennata.



Kes ma selline olen?
Miks ma siin olen?
Mida ma siin tegema peaksin?
Mida ma teha tahan?
Kellega ma oma Elu jagada soovin?
Mis on minu erilised anded?
Kus Sa elama hakkad? - Ma veel ei tea.
Aga mida Sa tegema hakkad? - Ma veel ei tea.
Aga kes siis teab, kui Sa ise ei tea?

Elu mõte-mõttetus.
Küsimus-vastus stiil.
Üks päev, üks sündmus.
Erinevad inimesed, tõlgendused ja sisedialoogid.
Kerge, vaimukas, mõtlemapanev lugemine.
Inspireeriv, uplifting, makes people think, makes peole want to be better :)

Question anything & everything.
Ilma tegelasteta kahekõne.
Spiritual, not spiritual.
Sa oled omadega ikka päris ära keeranud.
Erinevad teemad ja erinevad sisehääled kui loo tegelased.
Ja muidugi, seda juttu oleme me ammu kuulnud. Unistused on Sul ilusad, kuid  paraku vaid vähesed suudavad oma unistused teoks teha.
Miks Sa pead selline mõttetu vinguja olema?
Mis vinguja, ma olen realist.
Me elame reaalses maailmas, kus on vaja tööl käia, et arveid maksta ning omadega hakkama saada.
Ei, ikkagi, kui Sul oleks üks soov, siis mis see oleks?
Mängime, et Sa usud, et see läheb täide, siis mis see soov oleks?
Kuule, palun, ära sega mind, eks ju.
Mis saab olla olulisem, kui Su tõeline südamesoov?
Elu, mis tahab praegu elamist.
Kas Sa oled kuulnud, et ...



Võib olla üheseid vastuseid ei olegi vaja leida.

Võib olla olemegi siia ilma tulnud selleks, 
et neid küsimusi küsida 
ja Elu kestab seni, 
kuni on veel küsimusi, 
mis vastamata?!

- 2014, Jaama tänava korter, Haapsalu



-   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -   -  -   -   -   -   -   -   -   -


2014 - minu 30. juubeliks valminud tänukaart. Tiraaž: 100. Autor: õeraas Kadi :)

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.

Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
- Jaan Tätte